Jõulueelne

Nii, eelmises sissekandes lubasin küll uut ülevaadet juba nädala pärast, aga märkamatult on saanud nädalast kaks. Viimane aeg see ära teha enne jõule, sest tuleb tihe graafik. Istun siin üksi kodus, vaatan maja taga tuledes säravat kuuske ning joon teed. Jah, juba homme on see päev, mil peaks põhjanabalt taat oma põtradega tulema ning kingitusi jagama. Homse õhtuga saab linnades toimuv hullumaja mõneks ajaks läbi. Just õhtuga, sest hommikul on kindlasti veel mõni, kes viimasel minutil paari kingitust ostab.
Jõulude lähenemisega olen üha enam mõelnud nendele, keda ma asta jooksul näinud pole, kuid see pole veel see sissekanne, kus ma pikemalt sel teemal peatun.
Üldiselt olen hetkel tõbine ja nii ned pühad mul mööduvad. Maal sain velle veega jännates külma. Oma tegemistest veel niipalju, et neljapäeval oli Lähtel jõuluball, olin seal pildistamas. Hiljem oli Maramaal õe klassi väike koosviibimine aka balli aftekas, reedel suurema osa magasin. Laupäeval olin Raini juures. Sai pühapäevani veidi pidutsetud. Piltide töötluse ja läkitamisega olen veidi ajahädas, kuid pole viga. Kõige rohkem ajab närvi see, et netiprobleemid on.

Lõpetuseks soovin kõigile lugejatele rahulikke jõule. Uus sissekanne vast siis kui Soomest tagasi olen.

Jou, jou, jopsadi jou...

...nagu nüüd kombeks on. Elagu kommertsühiskond ja majanduslangus ehk Imed on tõepoolest olemas. Järgekordsel Lõunakeskuse Imedeööl tundus küll, et on, sest majanduslangus oli justkui käega pühitud ja maja oli rahvast täis. Hilisematel saabujatel tuli auto taaskord jätta sõiduteele, sest mujal ruumi ei olnud. Majas endas puudus õhk, rahvamassi kehad olid kütnud majad kuumaks ning proovikabiinide järjekordade ooteajad venisid kuni poole tunni pikkusteks. Nii et palju õnne rahvas odavate asjade puhul, mida teil toanurka tegelikult vaja ei lähe. aga noh, miski peab ju tolmu ka koguma kodus, muidu äkki unustate ära kuhu see tolm teie elamises ikkagi kaob ja ei leiagi seda enam ülesse. Külaliste ees oleks küll piinlik sel juhul.
Selle asemel, et ise sinna meeletusse massi sukelduda, otsustasin veeta õhtu oma sõpradega. Nii oleks pidanud te kõik tegema. Tarbimiskultuuri süvenemise juures oleme unustanud tõsiasja, et on olemas ka muid väärtusi kui materjaalsed rikkused. On sõbrad, on hetk - emotsioonid. Selle asemel, et pead vaevelda, millise kalli kingituse seekord oma sõbrale teed, võta aeg maha, helista talle ja saa temaga kokku - pühenda talle veidi oma aega. Jõulude mõte on rohkem hingeline kui materjaalne. Head sõbrad, lahkus, perekond ja ühiselt veedetud aeg.

Viimasel ajal on kaduma läinud traditsioonid, millest kohati tunnen puudust. Pere sai kokku vanavanemate juures. Värske kuuselõhn, ahjusoe tuba ja küünlasära. Veidi mandariinilõhna ja jõulutunne oli garanteeritud. Nüüd on kõigil kiire, jõulud on kujunenud ühe sugulase juurest teise juurde sõiduks, toanurgas seisab plastikkuusk ning ahjusooja asendab keskküte. Tore, kas pole? Aastavahetusel sai öösel loomadele leiba viidud, kuid nüüd ei saa endale väikeloomapidajad loomi lubada, ei tasu ära.
Ja veidi teistel teemadel. Alles hiljuti ilmus mu sõbra Egoni 2008 aastat kokkuvõttev set. Nüüd on teile kõigile veel üks meeldiv uudis, nimelt on ta saanud valmis ka oma talveseti Entrancing Winter Melodies 2008. Lugudenimekiri on paljulubav - ei jõua ära oodata, millal allalaadimine lõppeb. Ei hakka siin pikemalt keerutama, nii et minge tutvuge lähemalt siin.

Uued sissekanded juba nädala pärast.

Oi oi

Nonii, külastasin just oma hea sõbra Egoni blogi ja märkasin, et pole kolm nädalat siia midagi kirjutanud. Niisiis, kallid sõbrad ja muud huvilised, kes kangesti tahavad oma nina minu ellu toppida, siin ma olen. Kui juba Egonist juttu tuli siis ta sai just valmis oma 2008. aastat kokku võtva setiga. Kel huvi, siis saab lähemalt uurida siit.
Võttes kokku viimased nädalad, siis kasulikke asju polegi eriti teinud. Või noh, õigem oleks öelda, et ma polegi kasulik mittemingisugusel viisil, kuna ma sotsiaalses mõttes pole mitte mingit moodi kasulik. Koolis ei käi, pole tööd, pole sotsiaalelu. Samahästi võiks juba paadialuseks hakata, aga pole seda rahagi, et paat muretseda :D Esmaspäev teisipäev lükkasin lund. Lumetormi ajal kestis Rahvusvaheline Aita-mul-autot-lükata päev mitu päeva. Aktsiooni käigus sai teisipäeval sõpradega endalgi kolm autot hangest välja aidatud.Sõjaväekomissariaadis käisin ära ja sain taaskord aasta pikendust tervisehädade leevendamiseks - khmm, st ravimiseks. Võiks juba invaliidiks hakata ja pensionile jääda ning siis 4000.- eest majavalvuriks minna. Aga noh see on hoopis teine teema.
Majanduslanguse tõttu luhtus ka mu plaan Soome tööle minna, nii et väljavaated suurema summa saamiseks hetkel on nullilähedased. Tegelikult kuna mul puuduvad hiljutisurnud rikkad sugulased välismaal ja midagi lähiajal pärima ka ei hakka, siis võib võimalused tõesti nulliks pidada. Nulliga teeb inflatsioon oma töö ja olengi teoreetiliselt miinustes.
Alustasime siis hetkeseisu tumeda poolega. Tegelikult on elu ju ilus. Meeldiv jõuluaeg tulemas ja puha, et saaksime endid SMS-laenude abil materiaalsete kingitustega üle kuhjata ja ühe korralikuma rasvase prae ära süüa. Halvemal juhul tuleb sama praadi süüa ka aastavahetusel süüa ja kõrvale joome šampuse asemel kingituseks saadud hõõgveini, mis külmakraadide korral polegi nii paha.
Kirjutamisest rääkida, siis hr Jutuvestja avaks ajaveebi niipea kui vaimne pinge saab seljatatud ja kõik jääb endast maha. Rahu ja vaikus ja heaolu on need mis annavad võimaluse vaimul lennata. Seega blogile lisasektsiooni niipea ei tule.
Jah, arenguplaan nägi tõesti ette kolme koha pidamist, kuid kitsaste aegade tõttu jäävad kõmusait ja Fantaasia Rännakute eri ära. Vabandame.

Sellega siis lõpetame. Toetage ka mu teist sõpra ja saatusekaaslast Alarit. Klikkige tema saidi www.fooniks.com reklaamidel.

Kena detsembri algust

Niisiis, on päris pikk aeg möödas sellest kui viimati kirjutasin. Kui arvestada toimunud sündmusi, siis pole olnud erilist tahtmist siia sissekandeid teha. Tegemist on olnud nii palju lihtsalt. Pärast vanaema seisundi halvenemist on kõik päevad sagimist täis olnud kuni lõpuni välja. Alguses sai siis tädipojaga vanaema mööda arste sõidutatud. Hiljem peaaegu iga päev Põlvas haiglas käidud. Mujal lihtsalt polnud haiglakohta. Nii need asjad siis möödusid kuni 24. oktoobrini. Vanaema lahkus meie seast täpselt päev enne oma sünnipäeva. Nädala sees jäi veel jutt, et 25. tuleme kõik kokku sünnipäeva pidama. Ta oli veel mures, et kuidas me palatisse ära mahume. Nii meil oligi siis kringlid tellitud ja puha. 61 oleks saanud. Teisipäeval oli siis ärasaatmine krematooriumis. Homme saame urni kätte ja nädalavahetusel saame maetud vast kui tädi Tallinnast siia tulla saab. Siis saab sellega ühele poole.
25ndal oli Lähte 45. lennu kokkutulek ka. Tore oli muidugi teisi näha, aga tuju hoida oli suhteliselt raske. Lahkusin ka üsna varakult. Pikka pidu seal ei olnud - vähemalt minu jaoks.
Üldiselt siis need viimased nädalad mul nii möödusid. Vast järgmises sissekandes saab juba midagi paremat kirjutada.

Nii, esmaspäevaga sai nüüd siis tudenginädala ots lahti tehtud. Ega veel eriti midagi teha ei jõudnud, kuid Toomel käisin turnimas küll :) Sealt siis see pilt.
Enne seda käisin Püssirohukeldris vaatamas kuidas Tanelil mälukas edeneb. Jõudsin päris hilja linna ka, alles mingi 19-ks. Oleks varem võinud mõelda, et nüüd linnaminek. Siis oleksin bussile jõudnud. Aga käidud ta sai.
Vaadates nüüd ajakava, siis nädala lõpupoole tõotab veidi tihedam tulema. Tegemist kui palju. Andrus ütles, et tal reedel kooli ei ole, et siis võiks juba neljapäeval midagi teha. Oi oi oi, miks mul on tunne, et see asi läheb jälle käest ära. Igatahes, tore saab olema, ma tean.
See siis taaskord üks õhtune kiire sissekanne siia. Tänasest päevast veidi väsinud.
Järgmise sissekandeni ;)

Rääkides vaimsest tervisest

Alustaksin oma juttu selle õhupalliga siin. 10. oktoober oli ülemaailmne vaimse tervise päev.
Terve Tartu oli neid õhupalle ja nende jagajaid täis või siis vähemalt kesklinn oli. Ja mida tegid ülejäänud inimesed sel ajal? No kui hetkel on käimas osturalli, siis on vist raske arvata, mis toimus. Kaubamajas jäi ruumi nii väheks, et välja olid toodud telgid, millest ühes oli isegi külmlett olemas. Tore, mis?
Räägitakse küll, et rasked ajad majanduses jms aga inimesed ikka ostavad, ostavad nii, et "hullude hindade" ajal pole ruumi liikudagi. Leidsin, et see vaimse tervise teema sobis ideaalselt kokku osturalliga. Paneb mõtlema...

Nonii, ma olen tagasi :D

Pole ammu kirjutanud, sest polnud põhjust millest kirjutada siia.
Tunnistan, et blogi on end õigustanud ja ei välista ka edaspidi siia sissekandeid tegemast.
Viimased kaks ööpäeva on tegemisi täis olnud. Kolmapäeva hommikul käisin ARKis teoorial ja sain läbi. Nüüd siis vaatan millal sõidu saan teha. Aga see ei ole põhiteema siin.
Tegelik põhjus on see, mis pärast seda toimuma hakkas.
Pärast ARKi läksin linna, käisin emaga lõunal ja siis Taneli ja teiste ajaloolastega kohvil. Või noh, mina jõin kohvi ja nemad sõid. Kella 4st läksime laiali. Kutsuti küll õhtul linna, aga ma polnud selles nii kindel tol hetkel. Noh 5st liikusin kodu poole. Mõtlesin veidi ja siis otsustasin teistega siiski liituda. Pirogovil ootas mind umbes 20 ajaloolast kellest väemalt pooled olid mulle tundmatud. Seega pidin pärast Taneli sissejuhatust end tutvustama. Ütlesin nime ja seda, et tegelen fotograafiaga. Sellega siis asi piirduski. Osa rahvast liikus ees Illegardi. Me siis jäime veel veidikeseks Pirole. Hiljemalt siis marsruut Prirogov-Illegard-Krooks-Zavood. Illegardis oli meid siis umbes 25 inimest, aga ega mina neid loendanud :D Seal suudeti mind taaskord Uuspõlluks nimetada. Kell oli nii palju, et teised liikusid Krooksu ja Zavoodi. Tanel oli lauajalgpalliga hõivatud, seega me liitusime teistega hiljem. Kuna Krooksus olid metsikud järjekorrad ja enamik rahvast oli siiski Zavoodi kasuks otsustanud, siis liikusimegi sinna. Zavoodis Me ka eriti kaua ei olnud kuna kell hakkas nii palju saama juba, et oleks mõistlik sammud Illusioni poole seada. No ja nii oligi. Illukas ja Retro, muidugi enne seda ootasime viie minuti asemel 15 minutit ühte oma kaastastest, kes oli punase tulega üle tee läinud ja istus nüüd politseiautos. Õnneks pääses ta vaid hoiatusega ja saime lõpuks sammud Illusioni poole seada. Taneliga lahkusime sealt pool 2. Hommikul 7.30 oli äratus. Sõime ja liikusime kesklinna. Sellest mis mina tegin ajavahemikus 8.30-10.00 räägib eelmine sissekanne.
Nüüd siis selle juurde, miks ma pidin siinse sissekande kirjutama. Läksime Taneliga Kaitsemüsteeriumile Vanemuise Kontserdisaali. Liikusime seal ringi. Korraga märkan, et 3 venekeelt rääkivat tüdrukut vanuses 16-17 jälgivad mind. Tanel seda ei märganud, et nad meil järel käisid. Liikusime saalist välja ja neid oli juba 5. Nad järgnesid meile alla korrusele. Töötubade uksel üks tüdruk vaatab mulle pikalt otsa. Kuna ta midagi ei öelnud, siis kõndisin temast mööda. Väljusime majast. Mõtlesime mida edasi teha ning ühtäkki on need tüdrukud juba meie ümber. Mismõttes nagu. Siis see blond tüdruk kes uksel seisis küsib: "English?"
Vastasin: "Yes."
Tüdruk: "Are you a famous actor? From the film "Class"?"
Mina: "Thats the second time already that someone's told me that, but no, I'm not. Sorry."
Tanel: "Actually he is but he doesn't admit it." Tüdrukud naersid selle peale:D
Tüdruk: "Ok. Can we take a picture with you?"
Mina: "If you like to, then yes. I don't mind."
Pärast seda möödus silmapilk ja kõik olid mu mu ümber reas ja kaamera anti üle Tanelile kes siis hoolega neid pilte tegi.
Nii et kuskil maailmanurgas olen ma nüüd Eesti näitleja ning mul on oma fännid :D